Pulsiga 212

Tänane kepikõnniring Anneliga kujunes sopakõnniringiks, üli madala pulsiga. Maksimum pulssi näitas kell aga 212. Ei teagi nüüd, mida ta luges, kas peaksin võtma sellest logaritmi või ruutjuure või lahutama maha Anneli pulsi, et õiget tulemust saada. Selle eest sain esimest korda see aasta kasutada suvist jooksuvarustust. Kui vahepealne lumi poleks külma õhanud, oleks puhta palav hakanud. Aitab vammustest, ammu tüdinenud juba mantlist ja saabastest.

Väike äpu

Vahepeal olen tehnika-asjades ikka täitsa äpu, ei meeldi mulle kasutusjuhendeid lugeda ja ei kasuta telefoni mp3-mängijana ja fotoaparaadina. Ei meeldi, kui selgeks õpitud asjad miskipärast ei tööta ja ootamatud programmide update'd, mis muudavad asja 180 kraadi. Vahel on lihtsalt tunne, et igast ipode tekib rohkem juurde, kui ma nende vajadusest aru saan, neid osta omale jõuan ja siis ka selgeks õppida. Mulle on mu läptopist, pesumasinast, digikaamerast, Internetist ja SASist küll (nõudepesumasin ei teeks küll ka paha). Mulle meeldivad lihtsad ja selged asjad ja joostes kuulan linnulaulu. Samas täielikult naudin igast uusi Interneti rakendusi: registreeringud, e-poed, e-valimised.

Suusaralli

Patt oleks olnud reede õhtust lund kasutamata jätta ja Harkusse me siis peale tööd kimasime. Mina ja 2 turvameest, kellest üks küll ühe kepiga. Libisemist oli rohkem kui tasakaalu ja sileda maa peal suutsin teha akrobaatikakava mõned korrad. Olenemata nii ägedast libisemisest suutsin suusatada traditsioonilise jooksuringi sama ajaga, mis joostes. Võib-olla kilomeetrike oli ainult ring pikem. See annab tunnistust mu erakordsest halvast jooksu- ja suusavormist. Esimest oleks kuu aja pärast nagu vaja, teisest pole hetkel küll lugu.

Ometi lihvisime suusavormi veel ka laupäeval. Kui meie metsa jõudsime oli Kõuk juba 20 km suusatanud ja lumi üsna vesine. Vähemalt ei andnud suusk tagasi, samas ka edasi mitte. Selle eest päike võttis hästi. Foto-tunnistused ka juures.

Ega tali taeva jää

Tänane tööle sõit pakkus nii mõndagi adrenaliinihuvilistele. Kasutades asendit kaks-kätt-roolil, tänasin lumevalle ületades veel Jumalat veojõu kontrolli ja abs piduritega auto üle. Ega nelikvedu ja kõrge põhi ka täna halba ei oleks teinud, aga nende jagamisel on Jumal millegipärast koonerdanud. Ega kõik ei saagi saia. Soojas autos oli küll tunduvalt meeldivam istuda kui külmas trollis, aga asi millega ma ei arvestanud, oli et mu kesklinna parkimiskoht on põlvini lumes. Kui kaubamajast mööda sõites tundus, et olen juba õnnelikult pääsenud, siis parkima sõitmine vajas hooga tagurpidi käigu ja hooga gaasi vajutamise vaheldumist. Sinna kuskile põlvini lumme ma maandusin, mitte küll ideaalselt pargituna, aga ümber parkida polnud ka võimalik. Ning sinna ma ilmselt kuni lume sulamiseni jään ja koju sõidan bussiga.

Ühtegi sahka ma tee peal ei näinud ja naiivne lootus, et suured teed vast ikka on puhtad, ei ole seda ka suurima kujutlusvõime juures.

Lõpuks ometi

... leidsin ma omale käekoti, mis vastab mu seatud hinna-kvaliteedi-värvi-suuruse-kaubamärgi suhtele (peamiselt küll hinnatasemele). Moepolitsei oli kindlasti juba ammu lootuse kaotanud mu roosa käekoti ja punase mantli koos kandmise lõppemise osas, aga näe, homsest on sellel lõpp. Sai soetatud omale uus must käekott. Eelmine andis otsad SEB kingitud tassi tõttu. No ma ei saanud ju mingi roheline karp käes mööda linna kõndida ja surusin selle tassi kotti, nii et kott rebenes ja parandada enam ei saanud. Moraal: ära võta vastu mõttetuid tasuta asju, need võivad lõpuks kalliks maksma minna. Eelmise lemmik-koti vastu uus kahjuks siiski ei saa, aga võtan ta siiski omaks. Naiste elu on ikka keeruline.

Munapühad - shake it, shake it

Suure reede üks hea omadus on, et ta on alati reedel, teine et tavaliselt ilmuvad siis kodutuurile mu Rootsi sõbranned. Stiili näide meie värvitud munadest on lisatud pildil, tehnikaks shake-it, shake-it babe ja teostajateks koos minuga Maiki ja Kiksberg. Eelmine pühap istutatud munapühamuru on nüüdseks 2 cm kõrgune, igaks juhuks ostsin veel ka poest muru (kartsin et mu enda oma ei saa õigeks ajaks valmis). Pajuurvad (raba küülikud) on koos kollaste nartsissidega vaasis ja kollane mango-kohupiima kook on külmkapis. Mulle meeldib pühade ajal temaatilisi asju teha. Ainult ma ei saa aru, kuidas on võimalik tõesti absoluutselt kõigega raha teha. Müüa näiteks tee-omale-ise-muru-toolkit'i, mis sisaldab mulda ja muruseemet ja maksab 2* niipalju kui 5* suurem kogus mulda ja seemet. Aga noh, tänapäeval maksavad inimesed ka selle eest, et saaks farmitöid teha, eksootika ju.

Peale 2 päeva spordipuhkust on täna plaanis 7 km jooksu tunni ajaga. Panen juba kirja, siis on raskem kõrvale viilida.

ST-Teele

Sporditüdruk olen viimasel nädalal olnud, isegi XDreami kapten oleks hetkel minuga rahul. Peale treeningpäeviku raamatu saamist, olen usinalt seda täitnud.
L 10 km toaratast + 1 km ujumist
P 20 km toaratast
E 10 km toaratast
T 30 min jooksu + 1 km ujumist
K 90 min spinningut

See viimane tegi tagumiku nii haigeks, et homme võtan puhkepäeva ja magan kodus.

Aga kilo olen alla saanud trennidega, nüüd peab Alo kilo juurde võtma. Programmi 'mina suveks saledaks, Alo suveks paksuks' kohaselt on mul veel miinimum 4 kilo alla võtta, max 10, umbes 7ga oleksin ma ise väga rahul. Dieedi ideid on kellelgi?

Tunnistage ausalt üles, kes varastas meie külmkapist pestokastme ära, mul olid sellega suured plaanid :(

Peame Kerli Delloga soenguvõistlust

Teate seda Terevisiooni uudiste lugejat. Ma ei tea, kas ma kujutan seda endale ette, aga mulle tundub, et me oleme välimuselt sarnased. Vahel on üks veidi blondim, teine veidi pruunim. Kui mina tuka lõikasin omale, lõikas tema ka kohe. Kui mina hakkasin tukka välja kasvatama, ilmusid ka tema juustesse klambrid. Mina värvisin juuksed pruuniks, aga tema.... Tema lõikas vastulöögina tuka uuesti ette ja peab tunnistama, et see sobib talle väga hästi. Peaks vist ka uuesti tuka lõikama.

Nädalavahetuse nohu soosis koristamist

Tunnen teatavat rahuldust sellest, et mu köögis on lõpuks ometi natuke ka ruumi ja kapiuksi ei pea avama hirmus, et midagi kohe kaela kukub. Vanaema kingitud suurepärased serviisid sai keldrisse viidud. Riided, mida tihti ei kanna, sokutasin kapiotsa. Asjad teevad mind närviliseks ja kui nad juba on, siis peab igal oma kindel koht olema.

Belgias tegelesin pidevalt asjade juurde hankimisega, et tuba ometi nii tühi poleks. Naabripoisi käest saadud diivan ja poest toodud küünlad kulusid marjaks ära. Eestis ei ostaks ma kunagi sellist tilu-lilu nagu seal. Ometi nägin unes, midagi millest jäi tõeliselt mõnus tunne hommikuks sisse. Nimelt, sain Belgias oma lemmik-poodides ohjeldamatult shopata.

Komplimendid

Lisaks üllatus-tulpidele juhatuse esimehelt ja üllatus-rohelisele-roosile-õhupallile SEB-lt, sain üllatus-komplimendi. Nimelt avaldati arvamust, et mu punane mantel pidi mulle super-hästi sobima ja muidu ka ilus olema. Njah, olen seda kandnud ju juba 2 talve ja nüüd siis äkki selline kompliment.

Sellised üllatus-komplimendid on lahedad. Viimati sain neid 2 tk ühel seminaril, kus küll pidigi üksteisele komplimente tegema, aga minule öeldud olid huvitavad. Vähemalt mulle tundus, et nad polnud mitte kohustuslikult otsitud (või lihtsalt tahtsin ma nii mõelda). Tookord käis esimene mu prillide ja silmade kohta ning teine mu rääkimisstiili kohta. Need läskid mulle eriliselt korda just seetõttu, et mõlemat asja olen oma elus nagu natukene häbenenud. Ei hakka mainima kui tihti on mu hääle üle naerdud (antud juhul küll kompliment häält ei puudutanud, aga kaudeselt siiski) ja ega prillide kandminegi mingi rõõm pole.

Ahjaa ja eile ütles esimene inimene midagi head ka mu uue juuksevärvi kohta. Ma küll saan ise ka aru, et seekord polnud see just kõige õnnestunum värv. Aga ma ei nukrutse, kui kevad täiel rinnal käes on, siis olen tagasi blondie, koos oma roosade päikseprillide ja seekord ka roosade saabastega, roosa käekott on juba kasutusel.

Titetrall

Kure uudiseid sajab uksest ja aknast, ei jõua ühest veel toibudagi, kui teine juba platsis. Ei saa ju käia ka ringi kogu aeg kahtlustava näoga, aga siis tulevadki sellised asjad nii ootamatult. Lihtsalt telefoni saabuva sms-iga, et nüüd on ta siin. Kes? Ja kuidas nii kähku?

Või kui teed koostööd inimesega ja siis saad mujalt teada, et kuu aja pärast ta juba lapsepuhkusele (kuidas ma küll suudan mitte märgata) ja siis tuleb välja, et nii mõnigi teine on lapseootel. Või pakud peol tüdrukule jägermeistrit ja kui ta ei võta, siis on kohe teada miks. Või kui näed unes, et su Rootsi sõbranna on lapse saanud ilma kellelegi ütlemata ja kui sa talle sellest kirjutad, siis ta naerab ja ütleb end olevat sama und näinud.

Elu teeb keerdkäike, kes enne ees, see pärast taga.

Aga minu ema ütles, et mina olin sündides nii nunnukas, et ajasin ämmaemandale ka titeisu peale :) Tehke järgi.

Alo tungival nõudmisel....

... teen blogisse mõne sissekande.

Alustame mustikakoogist, mis väärib nädala retsepti nime:

Mõõda koogivormist pool cm suurem pärmi-lehttaigna ketas ja vooderda sellega vormi nii, et natuke oleks serva ka. Raputa peale ohjeldamatult mustikaid. Riivi üks jupp martsipani ja pane koos nelja munavalgega mingisse nõusse, mikserda segi ja vahusta kergelt saumiksriga (NB! Mitte tavalise mikriga, sest vaja on ühtlast segu). Vala segu nr 7 koogile. Ahju. Nämm.