Rattarallil

Mõeldud, tehtud Kõrvemaa rattaralli 2007, 38 km mööda suusaradade tõuse ja laskumisi. Eelmiste aastate finishherunute aegu vaadates tekkis küll paanika, et mis ma sinna tegema lähen. Aga siis saigi eesmärgiks seatud, et vähemalt viimaseks ei jääks. Stardikoridoris tundus aga olevat igasugu tervisesportlasi, nii et ohtu ei oleks pidanud olema. Meelik, kellega me koos pidime minema, startis 10 min hiljem ja sai mu esimeses joogipunktis kätte, ~10 km sõidetud. Küsisin, kas olen viimane, 20 in pidavat veel peale mind olema. Ei kõlanud just väga innustavalt, arvestades, et stardis oli üle 600 inimese. Enda arust ju nii kehvalt ei sõitnudki. Viimased 10 km oli ikka tõeline kross. Ka suusatades mõtlen, et miks nad alati raja lõppu just kõige hullemad tõusud panevad ja ega nad ka rattarallil polnud nendega hellitanud. Imelikul kombel said need lõpu tõusud minu "trumbiks" ja suutsin mõnest inimesest isegi mööduda. Lõpparvestuses 531 koht, 591 lõpetaja seas. Mitte just see tulemus, mida salamisi ihkasin, samas aeg oli päris oki, 2.11 (arvestades neid tohutuid tõuse).

Aga XDreami seltskond meeldib mulle ikkagi rohkem. XDreamil soovitakse möödudes üksteisele jõudu jne, siin rühikisid kõik vaikides üksi. Lisaks pidi must ülesõidetama autoga juba starti sõites, Piibe maanteel juba käis selline ralli, et anna olla. Õnneks rajal sellist suurt trügimist ei olnud või pigem olin ma lihtsalt kogu aeg nii taga. Järgmisel aastal katsuks siiski uuesti.

2 pilti ka minu suurtest pingutustest:
http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=5&pid=75331
http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=5&pid=75332

Tip of the night

Kui suht pehme küünelakiga magama minna, siis on ükskõik kui hoolsast hoidmisest hoolimata tekijäljed laki peal :(

Naistekad

Tunnistan ausalt, et mulle meeldib vaadata tüüpilisi naiste filme. Meeldivad muud ka, aga need vaatan tavaliselt ikka ära. Risto ei saa aru, miks peaks kinos vaatama inimeste igapäevaelu, aga mulle just meeldib vaadata kuidas ilusad inimesed õnnelikult iga päev elavad, filmi lõpus saavad nad tavaliselt veelgi õnnelikemaks. Eriti mulle meeldib, kui filmil on mingi edulugu sees, kus inimene teab, mida ta tahab, töötab selle nimel, saab selle ja on happy, näiteks Pursuit of happiness või Save the last dance või Bend it like Beckham. Või teine võimalus, et natuke kurvad filmid, mis lõppevad hästi, näiteks In America ja No reservations. Ma küll lahistan ohjeldamatult nutta selliste filmide vaatamise ajal, aga lõpuks on tunne sees väga hea. Selle hea tunde tekkimise pärast vaatangi neid. Kolmas kategooria lemmikfilme on Kirsten Dunstiga peaosas, no ta lihtsalt on mu meelest nii nunnukas. Olen omale püüdnud saada Elisabethtowni DVD-d, aga ei saa kuskilt ja Internetis on see film ainult hispaania keelsena. Jätkan aktiivselt otsinguid. Täna õhtul õnnestub mul äkki ära vaadata järjekordne naistekas :)

Ärge saage valesti aru, mulle meeldivad ikka muud filmid ka ja on palju teisi väga häid filme, mis pole naistekad, lihtsalt esmasjoones vaatan ära õnnelikud inimesed kinolinal.

If... Team Xdreamil vol4

XDreami hooaeg on ka selleks suveks läbi saanud. Nüüd ei jää enam muud üle kui talvist oodata. Kui hooaja alguses oli mu põhihirm, et kas jaksan ikka teistega sammu pidada, siis viimasel osavõistlusel oli kogu rada super hea enesetunne ja lõpus jäi energiat veel ülegi. Kripeldama jäi küll natuke rattaga tehtud eksmimus, millega kaotasime 2 naisteteamide kohta. Ehk siis seekord 9ndad. Ja viimane osavõistlus oli tõesti Moostesse sõitu väärt: ilm super, päike soe, loodus lihtsalt imeilus oma värviliste lehtede ja Ahja jõe liivapaljandikega. Suppper! Eriti lahe oli muidugi viimaselt ülesandelt köiega pööningult söögisaali keskele laskumine, kus varem lõpetanud juba sõid. Kui siis Meelik mulle jõudu hüüdma hakkas, nakatus sellest pool söögisaali. Ei teadnudki, et meil nii palju fänne on. Ülejäänud fännid ja support teamid olid kogunenud meid finishisse vastu võtma fotoaparaatidega, tõelised staarid ikka olime. Kuna meie ühesuguseid helekollaseid särke juba tuntakse ka teiste võistkonda poolt, kellega me metsas ikka terhvame, kuna tempo umbes sama, siis on meil kogunenud juba nii mõnedki sõps-võistkonnad, kellega koos metsas nalja visata ja üksteist aidata. Nais-team on ikka hea olla, saab palju tähelepanu ja rohkem jõudu nõudvatel lisaülesannetel ikka aidatakse. Meie kõige suuremad fännid, kelle me Otepää öisel etapil metsast välja aitasime jätsid meile foorumisse isegi kommentaari: "Aitäh,et tegite meie esimese hooaja xdreamil nii meeldejäävaks". Juba ainuüksi selle kommentaari pärast peab järgmine aasta jälle osalema, seltkond seal ikka suppper.

Fotol minul juba traditsiooniliselt kiiver viltu peas. No ei saa ma seda kuidagi otseks. Teised juba narrivad.

Wok a la Teele

Otsustasin uuesti proovida oma mitu aastat tagasi ostetud malm-wokpanni. Tookord proovides ei osanud teda õigesti kasutada ja ei meeldinud mulle see värk. Seisma ta jäigi. Aga ju ta vajas teist võimalust enda tõestamiseks ja minu mõningasi eelteadmisi malmpannide eripärast. Wok igal juhul tuli super hea ja enam ilma selle pannita ei saagi. Nämm-mämm.

Näpud kohe sahtli vahele

Selle semestri prantsuse keel tuleb vist tõesti karm, nalja tunnis igal juhul ei tehta ja järgmise tunni ees on väike hirm juba praegu sees. Ei meeldi mulle kui iga vea puhul osatatakse, et mida me eelmine semester tegime või peale iseseisva töö lõppu, et mida me viimased 20 min tegime. Ma ju tean küll, kuidas õigesti hääldada, aga võõrast teksti lugedes ei tule kõik kohe alguses perfektselt välja. Ja suvega oleme me kõik nii mõndagi unustanud.

Täna hommikul asusin oma suvist roosat talvise punasega asendama: punane sall, punased kõrvarõngad, punased papud ja punased lilled pluusil. Kõiksugused punased toonid alates roosast kuni tumepunaseni on endiselt lemmikud.

Tere Kool

Seekord rohkem Meeliku eestvedamisel sain end seegi semester prantsuse keelde registreeritud, kahjuks ei saanud küll sama õpetajat. Kui eelmise õpetajaga sai tunnis nalja ja kella ei vaadanud kordagi, siis see semester tuleb ilmselgelt õppima hakata. Õpetaja on noor kena prantslanna, aga õpetamises tundub karm :S Peale tööd tahaks ju natuke nalja ka saada, aga noh ehk siis saab vähemalt keele paremini selgeks.

Õhtul koju jõudes tabas mind järjekordne üllatus. Saatsin Ristole päeval ühe õunaretsepti, kuna õunu nii palju, et varsti peaks muidu ise välja kolima, kui neid kähku ära ei söö. Retsept seisnes selles, et õunakettad pidi kastma pannkoogitaigna sisse ja siis pannil kuldpruuniks praadima. Risto aga oli üritanud tükeldatud õunu taigna sisse segada ja siis praadida. Ega põhimõtteliselt ju suurt vahet ei olegi, ainult et tainas oli nii vedel, et õunatükid ei jäänud eriti sinna sisse. Siis olidki praetud õunatükid ja pannkoogid eraldi. Omamoodi armas, kuidas Risto vahel süüa üritab teha ja tal see veidi kentsakalt välja kukub. Samasse kategooriasse kuulub ka kapsa-hakkliha hautis, mida ta ükskord mu vanematele üritas teha ja kuhu ta nii palju vett pani, et välja tuli supp.

Seljakotid selga....

Palju õnne Anule ja Andresele veelkord abiellumise puhul. Reedene pulm oli super, eriti pruudi pitsiline kleit ja bändiks olnud Apelsin. Tantsisime jalad villi sõna otseses mõttes. Pool päeva töölt vabaks võtmist mõjus aga nii nagu oleks olnud pikk puhkus. Peaks seda tihedamini harrastama. See lisa pool päeva mõjub uskumatult hästi, proovige järgi. Ja ega reede õhtul tööl nagunii keegi midagi väga mõistlikku ei tee.

Albiinovares

Avastasin endal peast täiesti süsimustad juuksekarvad ja mitte mõned üksikud, vaid massiliselt. Veider. Mul oli varem ka tumedamaid juuksekarvu, aga nüüd on nad täiesti süsimustad, nagu Meelikul. Varsti olengi siis üleni süsimust.

Eile avasime esimese purgi minu suurepärastest kurgihoidistest. Olid suurepärased, tulge sööma. Parajalt krõmpsud ja parajalt piprased, piprakurgid ikkagi. Retsepti peaks patenteerima. Marineeritud küüslauke ainult ei julge avada veel, pakun et nemad on purgis ilusamad, koos punase tsilliga.

Neljapäevakute hooaja lõpp

Eile oli viimane selle hooaja neljapäevak, nii masendavat võistlust polegi mul see hooaeg olnud. Endale tõestamiseks võiks ju vähemalt üks jooks veel olla. Aga pean leppima sellega, et seekord konkureerisin jalutavate Kristel-Külliga. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, et XDreamil konkureerisime Inglitega. Olen ju ometi ka veidi paremaks võimeline.

Üllatajad

Eile sain täiesti ootamatu telefonikõne inimeselt kelle meili-aadressigi mul polnud, kes msnis ja skypes eriti ei esine, kelle telefoninumber oli mul jäänud mu surnud telefoni vangi... Telefonikõne, mida tegelikult olin ju oodanud, aga mille tulekut siiski ennustada ei oleks osanud. Tuli just sellisel hetkel, kui tuju paha ja tegi tuju heaks. Aitäh.

Reede õhtul õpetati mind jooma cointreau kokteili laimi ja schwepsiga. Laim teeb vist kõik joogd ülimalt heaks. Nüüd ei saanudki poest tulema ilma komponente ostmata. Läksime Anule pulmadeks kaarti ostma ja lõpetasime ~700 kroonise arvega. Alkohol on kallis, aga pidi ju varuks ostma, mine tea, millal jälle enne 8-t poodi satume. Inimeste hulgas poes oli tunda kergeid ärevuse noote, kas ikka jõuab enne 8 alkoholiga sappa ja need kassast läbi lasta. Veider, aga ise olin ju samasugune.

Ifil on see aasta nii lahedad helkurid. Mõmmikud saavad mõmmi helkurid ja kutsud koera helkurid.

Lisatud: Õhtul kodus tabas mind veel suurem ja veel positiivsem üllatus. Tundub, et mu mees on vahepeal ära vahetatud: imehea söök oli valmis, natuke küll mehiste singitükkidega, aga kuna sink oli nämm, siis selle võib andeks anda; tubade koristamisega oldi juba poole peal; padja all ootas mind kingitus; paremaks uneks tehti mu lemmikkokteili ja nagu juba eespoolt lugeda võis tuldi minuga veel poodi ka kaasa. Hmm, sellega võib lausa ära harjuda.

Puujalg Action filmis

Ei pea just selgeltnägija olema, et 12 km jooksu elus esimest korda tekitab järgmiseks päevaks puujalgsuse. Aga joosta oli oi-oi kui mõnus ja ei olnudki nii pööraselt väsitav, muidugi tempo oli ka vaid minule vastav. Teised oleksid ilmselt kiiremini tahtnud liikuda. Kui aga väsitavast nädalavahetusest lõpuks voodisse vajusin, ärkasin äratuskella asemel hoopis õuest tuleva kõne peale. Keegi nagu oleks jube kõva häälega kellelegi teed enda juurde juhatanud. Lõpuks hakkas naishääl appi karjuma, nii Eesti kui Vene keeles. Mitte paaniliselt, vaid täiesti rahulikult. Peale vähekest juurdlemist, kutsus Risto siiski politsei. Actionit kui palju, kaks siniste vilkuritega masinat sõitsid tänava äärde. Vahepeal lasid veel signaalil ka üürata. Magamisest ei tulnud tükil ajal midagi välja ja seda ilmselt tervel sellel piirkonnal.