Reaalsus versus virtuaalsus

Nädalavahetused Diepenbeegis on kordi hullemad kui nädalavahetused Tartus. Kui Tartus võib vähemalt mõnda inimest kohata, siis siin pagevad kõik kohalikud üliõpilased minema. Kuna mina elan suhteliselt eraldi teistest oma kursakaaslastest, siis on mul vahel tunne, nagu oleksin üksinda maailmas. Aga üksi ainult reaalses maailmas, virtuaalmaailmas elu keeb. Kuna on eksamite aeg, saab üksteisega faile vahetatud ja isegi mõne sõna lobisetud. Aga peale 15 tundi järjest arvuti taga, nägemata reaalselt ühtegi inimest, on ikkagi lõpuks tunne, et eladki ainult virtuaalmaailmas. Kust läheb piir? Virtuaalsuhtlus on vahva ja vahel ei jää muud üle, aga kui see on su ainus suhtlus? Igal juhul järgmisel päeval läksin vaatama päris inimesi, päris maailmas, et teha nendega natuke ka päris nalja. Mõjus märkimisväärselt värskendavalt.

PS. Päris maailmas krookused juba õitsevad, ärge maha magage :)

Tegevusi neljapäeva õhtuks

Või ka mõne muu päeva õhtuks, kui tunnete end üksikuna ja tekib tahtmine midagi vahvat teha.
1. Varuge külmkappi mõni mitte nii lemmik söögiasi, soovitavalt võimalikult suur pudel, võimalikult pruun ja veidi kleepuv, nt sojakaste.
2. Pange külmkapi ukse alla võimalikult hele vaip, nt roosa.
3. Asetage pudel külmkappi "kogemata" külili.
3. Oodake mõned tunnid.
4. Avage kümkapi uks ja oh seda üllatust ja rõõmu, tegevust peaks jätkuma nii umbes tunniks-paariks.

It makes my day!!

Nimelt peale poole aastast pingsat otsingut leidsin poest lõpuks hapukoore (või vähemalt midagi väga sarnast). Oli teine ennast nii ära peitnud, piimaletist teda igal juhul otsida ei tasu.