Tip of the weekend

Kui teie auto on parklast kadunud, siis suure tõenäosusega on ta teisaldatud, mitte varastatud. Külma närvi kesklinnas parkimisel.

Esmaspäeva õhtu on hommikust targem

Esmaspäeva hommikud on eriliselt vastikud, no kohe üldse ei meeldi. Täiesti mõttetu viis veeta 1/7 oma elust. Esmaspäeva õhtud selle eest on mõnusad, kole on möödas. Tavaliselt saadan Risto trenni, süütan palju küünlaid, panen peale oma lemmik-muusika ja koristan nädalavahetusel tekkinud läbu. Mõnna. Risto arvab, et minu koristamine on närviline ühest toast teise käimine ja asjade ära panemine, parem kui ta sel ajal trennis on.

Üldistused

Nädalavahetusel käisin ühel 30-aastasel juubelil, kus oli inimesi vanuses 20-25, 25-30 ja 30+. Tundub, et liigselt üldistamata tegin tähelepaneku nii oma elu kui seal kogetu põhjal, et vanuses 20-25 tegeletakse põhiliselt kaaslase otsimisega, sealjuures eneseteostus arvatakse tulevat iseenesest muu hulgas või vähemalt ei murta selle üle liigselt pead. Tundub, et kui sul 25-selt veel püsisuhet, korterit ja autot pole, siis oled tõeline outsider. Vanuses 25-30 naudivad inimesed rahulikult kokkukrabatut ja hoolimata sellest, et kõik on ideaalne, ei olda ikkagi millegagi rahul, sest naabril on ikka uhkem auto või käib ägedamates kohtades puhkamas. Vanuses peale 30 aga hakkavad inimesed elu alles nautima, enam pole mingeid mõtetuid komplekse ei välimuse ega ms suhtes. Leitud eneseteostuse pinnalt luuakse oma firma, lahtutakse oma 7 aastat kestnud püsisuhe ja alustatakse uuesti, more intelligently. Nauditakse omaenda peremees olemist, uut püsisuhet, mille nautimiseks ei pea elama tingimata koos, vaid kohtutakse siis kui mõlemile sobib, tehakse seda, mis mõlemile meeldib. Pole liigseid kohustusi, palju vabadust nii töös kui eraelus. Aga millal, kuidas ja kust siis lapsed tulevad? Ainult hea või halva juhuse läbi?

Kui ma enne arvasin, et elu võikski jääda selliseks nagu ta 25-selt on, siis tegelikult elu alles algab 30selt...