Leuven-la-Neuve

Michaela (tuntud ka nime all Tsehhi tüdruk) sünnipäeva puhul käisime tal külas ühes omapärases linnas. Nimelt on linn u 30-40 aastat vana ainult ja ehitatud täiesti keset põldu. Asi selles, et Belgia Hollandi poolel oli oma ülikoolilinn Leuven, tore ja armas linnake. Prantsuse pool, aga oli kade selle peale. Mingil hetkel siis läksid prantslased ja hollandlased lõplikult tülli, ülikool löödi pooleks ja prantslased ehitasid omale oma Leuveni, uue linna nimeks sai Leuven-la-Neuve, tõlkes siis Uus-Leuven. Tundub uskumatu lugu, aga isegi raamatukogu olevat pooleks löödud, pool uude, pool vanasse ülikooli. Aga naljakas linn on, ikka täiesti teistmoodi, sest ta ju planeeritud sellisena nagu ta on ühekorraga, kõik väljakud ja hooned. Kõik ehitatud ühekorraga, kõik ühesugustest kividest (või enam-vähem), isegi kirik ja elumajad.

Can't get any better :)

Tänane reis andis tunnistust minu elufilosoofiale, et parimad asjad juhtuvad elus täiesti ootamatult (kahjuks siiski ka halvimad). Ilma ootusteta asjadele, kohtadele, inimestele, sündmustele on palju lihtsam ja hiljem rõõm kordaminekust suur (hea öelda muidugi, raske teha, ise olen ma muidugi see kõige hullem ootaja). No igal juhul täiesti lambi kohapealt otsustasime minna Spa linna. Ja-jahh, sinna samma, mille järgi spaasid spaadeks nimetatakse ja mille järgi Belgia kuulsaim (ja vaieldamatult parim) mineraalvesi omale nime on saanud. Reklaamitud spaasid, terme ja muid tervisekeskusi me küll ei plaaninud külastada, vaid niisama vanu villasid ja parke imetleda. Spa mineraalvee tehase muusemumist leidsin omale ootamatult unistuste seljakoti (ratastega, et kirsiõlut Eestisse lihtsamini smuugeldada) ja seda hinnaga 5* soodsamalt kui ma eeldasin ja 15* soodsamalt kui Frankfurdi lennujaama poes. Lisaks rippus ühe poe aknal kleit, mille omanikuks ma lihtsalt saama pidin. Seega see linn meeldis juba enne seda, kui avastasime, et linnast 9 km eemal asub vormel 1 ringrada ja et hetkel seal on laupäevase 24h tunni ralli eel-võistlused ja treeningsõidud. Mõeldud, uuritud ja otsustasime asja vaatama minna. Bussi oodates saime veel mingitelt kuttidelt tasuta pääsme, nii et paremaks minna enam ei saanud. Ringrada oli lahe, vormelid kiired, muud ralli-autod mitte nii kiired ja mu ettekujutus vormelist natuke muutus :) Pildid on "veidi" udused, sest ma pole mitte harjunud nii kiiresti liikuvaid objekte pildistama. Ootamatute rõõmude terviseks!!

Life is log-normal :)

Peale eilset visiiti juhendaja juures vaevlen info ülekülluses ja kui ma enne arvasin, et mul midagi juba tehtud, siis nüüd enam mitte. Aga log-normaalne jaotus peaks vist ikka sobima :D

Naljad Belgia moodi

Sain täna pangast toreda kirja. Nimelt, kui ei lähe kuu aja jooksul oma aadressi ja isikut tõendama, siis külmutatakse kogu mu arve. Esiteks, kui nad mu aadressi ei teaks täpselt, kuidas nad said mulle siis üldse kirja saata, teiseks kui ma ei elaks nendele teada oleval aadressil, siis ei saaks ma üldse ju kirja kättegi ja kolmandaks võivad inimesed suvel vabalt kuu aega puhkusel olla ära (eriti üliõpilased). Kõikidel juhtudel on arve külmutamine igal juhul suht ekstreemne viis nõuda isikuandmeid, mis neil tegelikult olemas on arve avamisest saati. Kuidas nad küll aasta hiljem ärkasid, et nad minult veel mingeid umbmääraseid pabereid tahavad, aga noh, see on Belgia bürokraatia.

Semestri ametlik lõpp

Viimane semester ka ametlikult lõpetatud, et siis kõik ainekursused läbitud. Keskmise hinde sain lõpuks 15 isegi, jeppiii. Nüüd veel suveprojekt jäänud, mis paraku kuidagi ei taha edeneda :S

...

I cdnuolt blveiee taht I cluod aulaclty uesdnatnrd waht I was rdanieg. The phaonmneal pweor of the hmuan mnid, aoccdrnig to a rscheearch at Cmabrigde Uinervtisy, it dseno't mtaetr in waht oerdr the ltteres in a wrod are, the olny iproamtnt tihng is taht the frsit and lsat ltteer be in the rghit pclae. The rset can be a taotl mses and you can sitll raed it whotuit a pboerlm. Tihs is bcuseae the huamn mnid deos not raed ervey lteter by istlef, but the wrod as a wlohe. Azanmig huh? yaeh and I awlyas tghuhot slpeling was ipmorantt! If you can raed tihs forwrad it.

Rochefort

Käisime Han-sur-Lesse ja Rocheforti koobastes. Koopad ise olid nagu ikka ägedad, aga avastasin taas, et natuke metsikum turism on tihti ägedam kui väga turismikas turism, selles mõttes, et Han-sur-Lesse koopad olid küll võimsamad kui Rocheforti omad, aga kuna seal oli nii palju külastajaid kogu aeg, siis tundus nagu oleks konveieril. Üks grupp sisse, siis kohe järgmine jne. Pildistada ei tohtinud, samas olid kommerts-piltnikud. See kõik muidugi siiski ei varjutanud väga õnneks koobaste ilu ja kui ühes suures koopa-saalis istusime ja muusikat kuulasime (isegi minusugune kõrvapuravik sai aru võimsast akustikast) ja valgusmängu nautisime, siis andsin minagi korraldajatele andeks mõningase konveier-meetodi :)

Teine naljakas asi oli prantsuse keelega, kuna seal räägitakse ainult seda. Kuigi ma vähemalt enda arust ei räägi prantsuse keelt, hakkasin selles keskkonnas ootamatult kiiresti rääkima. Kõik küsimused sain kuidagi küsitud ja paar asja ostetud. Sõnad lihtsalt tulevad ise suhu, kui päev läbi seda keelt kuulata :) Õhtuks olin küll ramp-väsinud siiski võõra keele pingsalt kuulamisest ja lugemisest, et midagigi aru saada ja Ristole tõlkimisest nii palju kui võimalik. Kõik giidid, teenindajad ja kirjad olid ju prantsuse keelsed. Jõudes tagasi Hollandi poole peale, oleks nagu koju jõudnud. Flaami keelest ei saa küll suht sõnagi aru, aga seda keelt olen õppinud mõnes mõttes ignoreerima ja võtan seda suht kui lihtsalt mürana ja ei proovigi aru saada. Hoopis väsitavam on, kui osaliselt saad keelest aru ja osaliselt mitte, sest siis jääd tahes tahtmata kuulama kõike.

Juhus või kokkusattumus?

Peale seda kui orkutis omale pildiks suht beibe pildi valisin, tulevad järjest mulle sõbra kutsed mingitelt veidratelt välismaa noormeestelt. Tüütuks hakkab see muutuma juba.

Uhhh, palav on siin

Kahekordset tuba on vaja selleks, et kui arvad, et esimesel korrusel on tapvalt palav, siis lähed üles teisele ja saad aru, et on võimalik veel hullemaks/palavamaks minna :)

"Winter is the season in which people try to keep the house as warm as it was in the summer, when they complained about the heat."

Belgia meeste aluspesu

Belgia (võib-olla ka kuskil mujal) meestel või pigem teismelistel noormeestel on komme oma aluspesu eksponeerida. Lühikesed püksid on nii madalal, et pesu paistab poole tagumikuni. No ok, tänaval võib sellest veel kuidagi aru saada, aga nad ronivad nii ka ujulasse, basseini. Ujumispükste asemel siis aluspüksid + pikema säärega lühikesed püksid, millega siis vette hüpatakse ja ujutakse. Ja aluspükste serv peab kindlasti vähemalt 5 cm paistma. Ja kui ma nende pesu kogu aeg vaatama pean, siis võiksid vähemalt ilusa pesu selga panna!!

Parem hilja kui mitte kunagi

Et siis viimase nädala jooksul oleme avastanud kohast, kust me arvasime juba kõike teadvat:

1. Shortcuti üle põldude ja läbi metsasalu minu majast poodi.
2. Poe kõrvalt ühe hästi laheda söögikoha mõnusa rohelise väliterassi ja üliheade salatitega.
3. Biotoidupoe, kus müüakse keefiri, täitsa päris keefiri. Kallim tublisti küll kui Eestis, aga odavam kui Saksamaalt Aachenist toomas käia :)

Suveprojekti kirjutamas

Ühest arvutist jäi väheks :D

Eneseületamine

Vahel ma mõtlen, et mis asi see on, mis paneb inimest pidevalt mingit eneseületust otsima, aa võib-olla on see ainult minuga nii. Ühelt poolt läheb elu igavaks, kui ta päevast päeva on sama ja hakkad otsima uusi väljakutseid. Uued väljakutsed on vähemalt minul sageli seotud ka eneseületamisega. Ja lõpuks kui see uus väljakutse on käes, siis hakkad ootama selle lõppemist, et saaks mõne aja jälle rahulikult lebotada. Miks siis mitte kohe alguses lebotama hakata :)
Või on see ühiskonna surve, mis käsib meil pidevalt ennast proovile panna, et hiljem saaks endale (ja miks ka mitte teistele) öelda: 'ära tegin'. Ilmselgelt on inimesed erineva saavutusvajaduse ja kiitusevajadusega, enesetõestamisvajadusega...
Seikluspäeval puude otsas turnides ja kõrguse kartusega võideldes oli kellelgi teooria, et igal inimesel on teatud ring, mida ta suudab. Ületades ennast mingis ühe suunas, suureneb selle tulemusel aga terve ring. Et siis kui puude otsas turnimisega hakkama saad, siis tegelikult suureneb kogu su võimete ring.

Mõte sai vist suht segane, aga kui lõpuks siin oma eneseületamisega hakkama olen saanud, patsutan endale õlale ja loodan, et peale seda saab hing tükiks ajaks rahu ja puhkust. Aga mine tea, nii palju radu ju veel käimata ja nii palju asju veel avastamata ;)

Kuidas võimalikult odavalt reisida Belgiast Hollandisse

Lubasin oma emale, et kirjutan vahelduseks oma blogisse midagi asjalikku ka, näiteks kuidas kõige odavamalt reisida. Äkki kellelgi on kunagi vaja ja kui ei ole vaja, siis lihtsalt on see natuke koomiline. Et siis tuleb osta Belgias rongiga sõitmise 10 korra kaart ja märkida lõpp-jaamaks viimane Belgia piiri ääres olev linn, missiis et rong seal ei peatu, missiis et mul pole aimugi kas seal üldse rongi peatuski on. Edasi osta pilet piirilinnast lõpp-jaama Hollandis, aga soovitavalt võiks tegu olla edasi-tagasi piletiga ja nädalavahetusega. Hollandis aga võib vahepeal rongist maha hüpata ja teepealseid linnu nautida või käia lõpp-puntkis ära ja tagasi teel rongist kuskil maha hüpata. Kas pole mitte nutikas.

Murphy

Miks kõik asjad peavad täpselt siis katki minema või otsa saama, kui on piisavalt pikk aeg jäänud, et ilma uue ostmata nagu ei saa, samas piisavalt lühike aeg, et mitte raatsida uut osta. Ehk siis vett keedan edaspidi potiga, mitte enam veekeedukannuga ja rattalukk ju ka täitsa töötab veel, kui teda õigest kohast taguda lahti tegemisel ja kinni panemisel ja miks õli praadimiseks veel vaja peaks minema kui saab ka ilma.

Suveprojekt, prrrrr

Täiesti lootusetu asi, kes küll mõtles välja sellise piinamismeetodi. Ja aeg muudkui jookseb.... Hetkel olen täpselt nii kaugel, et nädalaga olen suutnud aru saada, mida üks teine plika 2 aastat tagasi umbes samal teemal on kirjutanud. Nüüd järgmiseks sammuks võiks aru saada, mida mina tegema pean. See on aga seni mulle ainult une peale toonud, selle eest olen aga 2 päeva järjest keset päeva mõnusaid absurdiunenägusid näinud.

Rotterdamis beibetamas

Hmmm, millal minust beibe sai...

Ööd on siin mustad

Kes veel teab, et ööd mustad on? Pole siin lõhnagi aasta valgemateist öödest, hoopis sumedad augustiööd on. Eile südaöösel maandudes oli õues ikka 27 kraadi, täna päevaks lubatakse 32. Nii võib ju kuumarabanduse saada :S, eriti kui seda suve nautida ei saa. Teistel algas puhkus, mul lõppes. Aga tegelikult pole siin üldsegi nii hull, isegi täitsa vahva on tagasi olla, ma lihtsalt olen ette põdeja tüüp.

Lennujaamas sai järjekordselt nalja. EA on vahetanud oma tunnuslause: 'we don't fly and we don't care' lauseks 'we fly and we care'. Liigagi palju inimesi tahtsid nad lennutada ja Risto suunati hoopis läbi Helsingi Brüsselisse, mis meile sobis, sest jõudsime siis ühel ajal ja kerge kompensatsiooni vastu polnud meil ka midagi. Kui mina oma chek-in-i tegin küsis noormees 3 korda mu käest, kas ma olen ikka kindel, et mul äraantavat pagasit pole. Kui ta mind aga mu hiiglasliku kohvriga (mille Risto endaga pidi kaasa võtma) pool tundi hiljem mööda minemas nägi, jooksis ta minu juurde ja küsis, et kas see ongi see käsipagasi kohver, mida ma ära ei andnud :D Nojah, kust tema pidi teadma, et ma selle kohvriga ise ei lenda. Aa, võib-olla tahtis ta lihtsalt minuga vestlust alustada ;)

Lufthansa lennukisöök oli endiselt mingi jahuplöga, ei tea kas nad Saksamaal siis ainult jahu söövadki või. Pole nagu täheldanud. Jalka pildiga shokolaadi ja komme ka enam ei jagatud, tol hetkel veel ei teadnud ma, et Saksamaa kaotas, ju nad olid siis kibestunud. Selle eest Frankfurdi lennujaama võileivad on endiselt super head, eriti mozzarella oma ricola salatiga. Kes teab, mis see salat on ja kust seda saada võiks, see võib mulle kirjutada.

Rõõmsate nägudeni - bye bye

See you all online!

Selleks, et ma tahtsin lennutada lohet....

ilm, et oli tuuletu, lohed eriti ei lennanud. Või oli asi meisterdajate mitte-meisterlikkuses või oli õpetus vale. Muidugi mõni tegi sohki ja oli vedanud veidi 'fancy'ma lohe kohale. See lohe lendas, aga puude okstesse. Minu lohe lendas tegelikult ka natuke, Anneli oma vist veidi paremini, lihtsalt kiiresti joosta tuli, aga jooksmisvorm jäi mul orienteerumismetsa. Piltidelt võib näha sohitegijaid lohega ja mind oma ainult natuke õnnetu lohega.

Kaev

Peale suurt rabelemist saime Kaevule piletid ja neljapäeva õhtul sai seda siis kaemas käidud. Peale etendust oli tunne, et kas see siis tõesti oligi Tätte siiani parim etendus. 'Meeletu' tundus parem. Kaevu temaatikat olin ma ise juba enne etendust suht palju mõtisklenud. Samas mida aeg edasi, seda rohkem taban end siiski etendusele mõtlemast, isegi olen üllatunud. Linnateatri lehel olev sissejuhatus on igal juhul tõeliselt hea:

Päevast päeva tegeleme me teiste muutmisega ja leiame teistes neid põhjuseid, miks meil hästi ei lähe. Aga äkki on põhjused meis endis ja kui sinna juurde kuuluvad veel väikesed ebaõnnestumised töös, kibestumised eraelus, endale ja teistele andestamata jätmised...võivad usk ja armastus väga kergesti kaduma minna ja jääb ainult lootus - äkki läheb kunagi paremaks või tuleb parem töö või kohtud kellegagi. Ühel hetkel aga seisad kuivanud suu ja hingega.

„Kaev“ on selline lugu, kus inimesed on jõudnud oma elus teatud punkti. Usku enam ei ole, armastust samuti mitte, ja ainus, mis on jäänud, on lootus. Aga lootus hakkab ka vaikselt kaduma. Mis siis jääb? Kuhu ja kuidas edasi minna? Millest kinni võtta? Igapäevaelus dikteerib päev oma rütmi ja öö oma ja kuhugi vahele jäävad hetked, mil me ei pääse sellest, et peame enda sisse vaatama. Kes me oleme? Kus me oleme? Inimlik loomus käitubki nii – selleks, et need sunnitud otsa vaatamise hetked oleksid väga põgusad, venitatakse võimalikult pikaks nii päev kui ka öö.

Mehe äratab sageli ellu naine. Samas võib selleks olla mõni oluline elus kohatud inimene. Üks inimene võib teisele olla ingel või päästerõngas, millest kinni haarates võib uuesti elu mõtte leida. Üks inimene võib teise jaoks avada mingid kanalid ja taas on väge edasi minna, sest leitud on armastus või uus usk iseendasse.


Teemat ju mõtisklemiseks on. Peab olema julgust, et kaevu juurest eemale minna :) Mul on hea meel, et mul oli julgust minna Belgiasse idee poolest õppima, aga ka iseennast avastama. Eelmine aasta samal ajal kinkisid kursakaaslased mulle särgi kirjaga: 'lühim tee iseendani on reis ümber maailma'. Reisi ümber maailma pole veel päris jõudnud teha ja lühimat teed iseendani pole ma ka veel avastanud, aga lootust on rohkem :) Taas on energiat ja palju teotahet, et edasi minna. Loodan, et viimastest eksamitest sain ikka ka läbi ja et ka lõputöö suudan õigel ajal ära teha. Nüüd juba tahaks Eestisse jääda, nüüd aitab maailmas rändamisest. Iga korraga läheb puhkuselt lahkumine raskemaks. Täpselt nüüd oleks olnud aeg ära lõpetada, aga natuke on veel, nii natuke...

Lõuna-Eestis

Reedel kursakaaslastega Tartus raekojaplatsil lõunat süüa oli vahva.

Hilisõhtul Gaudeamuse avamise tuleshõud vaadata oli sama vahva :)

Laupäeval Maiki sünnipäeval Võrus oli veelgi vahvam, koos suurepäraste söökide, ämbritäie maasikate, kroketi mängu, heade sõpradega ja jalgpalli MM-ga.

Pühapäeval tagasiteel veel Porkunis ujumas ja haid söömas käisime. Autos arutasime, et peaks ikka Lõuna-Eestis Tallinnale lähemale kolima (tüüpilise Tallinnlase enesekesksus :D)

Patarei vangla

Külm, rõske, halva auraga, aga huvitav.