Ööd on siin mustad

Kes veel teab, et ööd mustad on? Pole siin lõhnagi aasta valgemateist öödest, hoopis sumedad augustiööd on. Eile südaöösel maandudes oli õues ikka 27 kraadi, täna päevaks lubatakse 32. Nii võib ju kuumarabanduse saada :S, eriti kui seda suve nautida ei saa. Teistel algas puhkus, mul lõppes. Aga tegelikult pole siin üldsegi nii hull, isegi täitsa vahva on tagasi olla, ma lihtsalt olen ette põdeja tüüp.

Lennujaamas sai järjekordselt nalja. EA on vahetanud oma tunnuslause: 'we don't fly and we don't care' lauseks 'we fly and we care'. Liigagi palju inimesi tahtsid nad lennutada ja Risto suunati hoopis läbi Helsingi Brüsselisse, mis meile sobis, sest jõudsime siis ühel ajal ja kerge kompensatsiooni vastu polnud meil ka midagi. Kui mina oma chek-in-i tegin küsis noormees 3 korda mu käest, kas ma olen ikka kindel, et mul äraantavat pagasit pole. Kui ta mind aga mu hiiglasliku kohvriga (mille Risto endaga pidi kaasa võtma) pool tundi hiljem mööda minemas nägi, jooksis ta minu juurde ja küsis, et kas see ongi see käsipagasi kohver, mida ma ära ei andnud :D Nojah, kust tema pidi teadma, et ma selle kohvriga ise ei lenda. Aa, võib-olla tahtis ta lihtsalt minuga vestlust alustada ;)

Lufthansa lennukisöök oli endiselt mingi jahuplöga, ei tea kas nad Saksamaal siis ainult jahu söövadki või. Pole nagu täheldanud. Jalka pildiga shokolaadi ja komme ka enam ei jagatud, tol hetkel veel ei teadnud ma, et Saksamaa kaotas, ju nad olid siis kibestunud. Selle eest Frankfurdi lennujaama võileivad on endiselt super head, eriti mozzarella oma ricola salatiga. Kes teab, mis see salat on ja kust seda saada võiks, see võib mulle kirjutada.