Kui midagi uut tahta, siis tuleb vana asi kas ära lõhkuda või ära kaotada. Tööl arvuti kõvakettaga tundus toimivat. Eelnevad analoogsed katsed muude asjadega on ka õnnestunud. Aga uusi prille ma siiski ei saa, leidsin nad viimasel hetkel metsast siiski üles, kui orienteerumas vastu oksi nii suure hooga jooksin, et prillid rappa vajusid.
Viimase aja tihedad sünnipäevad on minust tiheda lillepoe külastaja teinud. Eranditult igas poes küsitakse selle pisikese paela eest 1-3 krooni. No nad võiks ju selle lille hinna sisse arvestada. Nagu Sindi forellipüük, kus maksad eraldi iga papptaldriku, noa ja kahvli ja topsi eest.
Risto lahendas eile õhtul mu kadunud juuksekummide saladuse. Nimelt hoiab neid külmas, märjas ja koledas kohas kinni pesumasin.
Kui mina alati parkides vaatan, ega ma kedagi kinni ei pargi ja kas teised ikka mööda mahuvad, siis miks teised ei vaata? Tööle minnes parkides on valida, kas riskida saada olema kinni pargitud või vastasel juhul nautida head väljasõitu. Või ukerdada väljasõidul, aga kinni parkida sind ei saa. Koju sõites Pizza putka juures pargitakse ka nii, et mööda mahub mõne cm vahega. Aru mai saa, nad ju ise peavad ka ilma autota mõnda aega läbi ajama, kui mina oskamatusest manööverdada nad mõlki sõidan.
Tööl avastasin, et ma olen aeglane, teen ühe kliki asemel kolm jne. Kusjuures ma ise ei salli väga aeglaseid inimesi. Aga eks teiste juures ei sallita ikka neid omadusi, mis endal halvasti on.
Oeh, kui palju erinevaid asju kokku sai.
