Entertainment Officer

See nädal olen lisaks põhitööle erinevate asjade korralduskomitee esinaine, projektijuht, kokk, analüütik, reisisell, moedisainer, juuksur, 5 tärni hotelli administraator, taksojuht ja laenutuspunkti juht. Korraldan, orgunnin, planeerin ja asjatan kõike täitsa vabalt. Lisaks triigin, küpsetan ja lähen kontserdile. Vabal ajal koristan tube, loen raamatut ja tantsin kõhutantsu.

Nädalavahetuse mõnud

Oi, nädalavahetus oli tõeline mini-puhkus: imehead söögid, palju tegevust, sünnipäev, suvepäevad ja minu selle aasta esimene ujumine. Nüüd on jälle tunne, et ma ei suudagi sellest enam kunagi välja magada.

Nädalavahetusele pidin ohvriks tooma oma kaelaketi. Mis teha, tahtsingi uut. Isegi varbarõngas, mille pärast muretsesin, pidas ilusti vastu, miks see kett siis ära kadumapidi.

Kui kõik muu nädalavahetusel oli priima, siis loodetud mõnus söömine Tartus Suudlevates tudengites ei osutunudki nii mõnusaks. Mäletan, et kui see koht 5 aastat tagasi avati, siis ei hiilanud ta ei toitude headuse ega teenindusega. Meie külastus näitas, et paranenud pole küll midagi: toodud kohvid olid jahtunud, teenindus tsipa aeglane, söögid toodi eri aegadel, keedetud kartul oli pealt nii kuivanud, et nuga ei läinud sisse, kohvikoor läks kohvi peal veidi tükki jne. Viisakalt tagasi ei hakanud midagi saatma, aga lahkusime suht kiirelt. Ei soovita minna.

Kolgakülas

Eile ei olnud meie päev, ei orienteerumas ega muidu. Kõige vähem oli veel Taneli päev. Tagasi sõites tegime autos Notting Hilli filmi võistluse, et kes räägib endast kõige kurvema loo, saab viimase pirukatüki. Tanel võitis konkurentsitult peale ühte telefonikõnet. Ja Ristolt ei tasu enam tükil ajal küsida, kuidas orienteerumas läks. Kusjuures minu rada ei tundunudki kaardilt vaadates nii raske, ei tea, mis ma seal metsas siis jobutasin. Punktikoer tuleb kaasa võtta.

Ja, Meelik, ma oleksin sulle koogi küll kaasa võtnud, aga sa ei tulnud ju. Nüüd küll jääd sellest ilma, ise sa tilulilutasid mujal ringi.

Järgmine nädal tõotab tihedat kui põnevat ajakava. Veidi üle nädala veel uue puhkuseni.

Naised tööl rääkisid huvitavast toiduretseptist. Endal mul pole aega olnudproovida, aga panen kirja, et ei ununeks. Värskekartuli kõrvale fetajuustu kaste: hapukoor, maitsestamata jogurt, fetajuust, hakitud till mikserdada segi saumiksriga. Äkki võib natuke kurgitükke või keedetud muna ka sisse panna improvisatsiooniks. Nämm.

Think pink!

Teeleke is the Dj

Tänud sulle Emil!

Eile olin natuke kuri

Olete olnud olukorras, kus 99,9% inimestest su ümber on ausad ja nägupidi juba tuttavad ja siis sinult eeldatakse esimese asjana petmist, mitte ei püüta lahendust leida. Teisipäevakule ma igal juhul enam minna ei taha, odav koopia neljapäevakust. Kui nad oma müügileti ära peidavad põõsasse ja start on kilomeeter või isegi rohkem eemal müügiletist ja siis stardis nad sult raha ei võta ja ei luba ka peale võistlust finishis raha maksta, siis tekib tunne, et ma ei tahagi metsa minna. Solvusin täielikult, polnud mingit isu 2 km enne võistlust joosta ainult selle pärast, et reegel on reegel. Neljapäevakutel pole kunagi sellist suhtumist. Veidi solvunud, veidi alandatud, veidi kuri, samas iseenda lolluse peale. Paremaks ei teinud meeleolu ka see, et rajameister oli super-hea raja teinud, ilm oli just minule sobilik, punkte oli mõnusalt palju, vaarikad raiesmikul olid suured ning 2* magusamad kui aia omad ja lõpuks olin A klassis 10-s.

Teeleke@Marburg

Seekordne East5 (ühe arvutiprogrammi järgi) tipp-kohtumine leidis aset Marburigs. Hoolimata Michaela hüüatusest, et uskumatu, et kahe aastaga pole midagi muutunud, on tegelikult muutunud ju palju: kes on vahetanud töökohta, kes elukoha riiki, kes suhet. Meie pole lihtsalt muutunud seal sees või kui oleme, siis kokku saades on ikka kõik sama lõbus kui kahe aasta eest.
Meie reede õhtuseks kokkusaamiseks ja pühapäeva pärastlõunaseks lahkumiseks läks sama kaua aega kui meil seal vahepeal koos olemiseks lõpuks aega jäi. Aga kõik jutud said räägitud, kõik muljed vahetatud. Mõnda lugu kuulsime küll Pipiga 3 korda, sest me olime esimesed kohalolijad.

Põhiteemaks kujunes miskipärast tingimusteta armastus. Nii mehe-naise suhtes kui suhetes vanematega, viimase puudumist kompenseerides esimese üleküllusega. Ma tean küll, et mingid tingimused on alati a la 'must love dogs', aga nipp on vist selles, et need tingimused peavad kokku langema, et konflikte ei tekiks.

Teiseks minu jaoks oluliseks teemaks oli creativity. Ma olen alati arvanud, et kuna ma eriti viisi ei pea, siis ma ei tohiks laulda, kuna ma asju nii joonistada ei oska, kuidas nad päriselt on, siis ma ei tohiks joonistada jne. Tegelikult mul pole selleks ka vajadust olnud. Esimest korda aga mõistsin, et see, et ma laulda ja joonistada ei oska, ei tähenda, et mul loomingulisus puuduks, see väljendub lihtsalt teistes asjades, nt söögitegemises või asjade organiseerimises.

Ma pole tükil ajal iseenda kohta nii palju targemaks saanud ja iseenda üle nii palju mõelnud.

Bäcker Mülleri juurest jäigi sai lõpuks ostmata, aga kõik ei saagi saia. Selle-eest sain kaks päeva veeta inimestega, kelle peale võin ma suht igas olukorras loota (elu on näidanud) ja kes võtavad mind sellisena nagu ma olen, aktsepteerivad erinevusi ja püüavad neid mõista.

Teeleke@Bäcker Myller

Seekordsel reisil tundub olevat pohimotteks mitte midagi erilist teha, mitte midagi näha, moodukalt shopata ja ohjeldamatult chillida niisama. Fotosid olen teinud vast kaks voi kolm. Mitte et siin midagi teha ja vaadata poleks, Marburgis on väga lahe vanalinn. Lihtsalt, niisama puhata tundub monusam, Pipi-Lotaga ohtuti kaua veini juua ja lounaks (minul hommikuks) shnitslit syya. Kolme juustu pitsat ja kolme paki juustu kooki tegime ka, esimesse panime liiga palju juustu, teise liiga palju void. Tundus, et mote: paneme koik ära, mis me ikka asju seisma jätame, alati ei tööta. Ööseks jouab siia veel kolm chilli-seltsilist.

Havi käsul, Eliza tungival soovil, Pipi opetusel olen minagi nyyd Facebookis. Otsige yles :)

Just chilling

Kes oleks osanud arvata, et nädalase puhkusega jouab lausa 2 korda välismaale, aga siin ma nyyd olen, köige täiega Marburgis.

Lendude planeerimine töotas pönevust juba alguses, teades, et lendude vahe vaid 40 minutit ja Praha lennujaam mitte sama väike kui Tallinna oma. Mönevörra pönevust lisas lennukis kapteni köne, et lennuk jääb 30 min hiljaks. Mis seal ikka, 10 minutiga jouab ka joosta. Frankfurti maandudes oli aga selge, et joosta tuleb minutiga. Koos minuga jooksis pool lennukitäit, mitte kyll koik Franki omale. Turvakontrollis olin taktikaliselt teistest yle ja valisin laua, mis just avati ja kus polnud saba. Siiski olid väravad suletud minu kohalejoudmise ajaks ja nii ma yksi Prahasse jäin.

Polnud hullu, Lufthansa lennuki söök mulle meeldibki rohkem ja ootama pidin vaid 2 tundi. Lisaks saadud 200 kroonise toiduvoucheriga polnud kyll midagi teha, sest restoranis ei maksnud peale pudeli vee ykski asi alla selle. Maksin siis 2 eurot juurde voileiva eest, mida ma ei vajanud ja mis mitte eriti heaks ei osutunud.

Asja keerulisem osa oli Pipile teatamine, et lennuk tuleb, aga mind seal peal ei ole. Lopuks lahenes seegi ja ohtu loppes hiiglaslike shampa klaaside taga. Puhkus on mönus.

Alolt ettevalmistused juba järgmiseks reisiks:
Eluteed ei kata asfalt, mäkketõus on kivine. Ainult alpinisti taevas on pilvitu ja sinine.

Jõuluvana puhkamas Tamula ääres

Nõitud mets ja lendorava hüpped

Eilne orienteerumismets oli küll nagu nõiutud, kõik puud ja põõsad tahtsid mulle haiget teha (osad neist tegid ka ning seal juures uuristasid augu mu jooksupükstesse) ja ekslemist oli ka kordades rohkem isegi kui eelmisel etapil, kus ma ainult eksisin. Ime, et me üldse sealt välja jõudsime.

Aga te oleks pidanud nägema mu graatsilisi hüppeid üle kraavide, olin nagu lendorav tõepoolest. Mina kui tuntud kraavide (ja muuseumide) vihkaja sain neist kõigist üle kuiva jalaga. Ja lõpuprotokollis edestasin kaptenit 5 minutiga.

Tund aega puhkuseni :)

What a day

Eelmine nädal lõppes reedel voodisse vajudes mõttega: "what a day!". Kõige kiiremad tööpäevad on ikka need, kui natuke varem tahad/pead ära minna. Nojah, 5 min enne mu minekut, sain veel 15 minutise tööülesande. Auto juurde joostest otsustas signa mitte maha tulla ja siis lõpuks maha tulla, aga sõidu ajal uuesti peale minna. Kujutan ette, et üürgava autoga mööda umbes liivalaiat sõita on umbes sama piinlik kui karjuva lapsega toidupoes käia. Vähemalt sain hulgaliselt tähelepanu keskpunktis olla.

Hetkeks kui me peale seiklusi lõpuks Õllesummerile jõudsime, oli Alo end järjekordselt postkasti joonud. Õnneks seekord ta toibus kiirelt ja ootas meid rõõmsalt Kroonika sildiga. Õllesummeril tehakse raha absoluutselt kõigega. Risto arvas, et ainult prostituuti ei saa sealt. Liisi arvas, et seda saab sealt esimesena. Kummal õigus on?

Lohutuseks sain õhtul elu parima shashlõki- ja muusikaelamuse osaliseks. Franz Ferdinand rokkis 100ga ja oli väärt iga krooni (võrreldes Sealiga, mille pilet oli elu kiireimini kulutatud 500 krooni). Armeenia Shashlõki retsept saatke ka palun mulle. Aitäh.