Just chilling

Kes oleks osanud arvata, et nädalase puhkusega jouab lausa 2 korda välismaale, aga siin ma nyyd olen, köige täiega Marburgis.

Lendude planeerimine töotas pönevust juba alguses, teades, et lendude vahe vaid 40 minutit ja Praha lennujaam mitte sama väike kui Tallinna oma. Mönevörra pönevust lisas lennukis kapteni köne, et lennuk jääb 30 min hiljaks. Mis seal ikka, 10 minutiga jouab ka joosta. Frankfurti maandudes oli aga selge, et joosta tuleb minutiga. Koos minuga jooksis pool lennukitäit, mitte kyll koik Franki omale. Turvakontrollis olin taktikaliselt teistest yle ja valisin laua, mis just avati ja kus polnud saba. Siiski olid väravad suletud minu kohalejoudmise ajaks ja nii ma yksi Prahasse jäin.

Polnud hullu, Lufthansa lennuki söök mulle meeldibki rohkem ja ootama pidin vaid 2 tundi. Lisaks saadud 200 kroonise toiduvoucheriga polnud kyll midagi teha, sest restoranis ei maksnud peale pudeli vee ykski asi alla selle. Maksin siis 2 eurot juurde voileiva eest, mida ma ei vajanud ja mis mitte eriti heaks ei osutunud.

Asja keerulisem osa oli Pipile teatamine, et lennuk tuleb, aga mind seal peal ei ole. Lopuks lahenes seegi ja ohtu loppes hiiglaslike shampa klaaside taga. Puhkus on mönus.

Alolt ettevalmistused juba järgmiseks reisiks:
Eluteed ei kata asfalt, mäkketõus on kivine. Ainult alpinisti taevas on pilvitu ja sinine.