What a day

Eelmine nädal lõppes reedel voodisse vajudes mõttega: "what a day!". Kõige kiiremad tööpäevad on ikka need, kui natuke varem tahad/pead ära minna. Nojah, 5 min enne mu minekut, sain veel 15 minutise tööülesande. Auto juurde joostest otsustas signa mitte maha tulla ja siis lõpuks maha tulla, aga sõidu ajal uuesti peale minna. Kujutan ette, et üürgava autoga mööda umbes liivalaiat sõita on umbes sama piinlik kui karjuva lapsega toidupoes käia. Vähemalt sain hulgaliselt tähelepanu keskpunktis olla.

Hetkeks kui me peale seiklusi lõpuks Õllesummerile jõudsime, oli Alo end järjekordselt postkasti joonud. Õnneks seekord ta toibus kiirelt ja ootas meid rõõmsalt Kroonika sildiga. Õllesummeril tehakse raha absoluutselt kõigega. Risto arvas, et ainult prostituuti ei saa sealt. Liisi arvas, et seda saab sealt esimesena. Kummal õigus on?

Lohutuseks sain õhtul elu parima shashlõki- ja muusikaelamuse osaliseks. Franz Ferdinand rokkis 100ga ja oli väärt iga krooni (võrreldes Sealiga, mille pilet oli elu kiireimini kulutatud 500 krooni). Armeenia Shashlõki retsept saatke ka palun mulle. Aitäh.