Eneseületamine

Vahel ma mõtlen, et mis asi see on, mis paneb inimest pidevalt mingit eneseületust otsima, aa võib-olla on see ainult minuga nii. Ühelt poolt läheb elu igavaks, kui ta päevast päeva on sama ja hakkad otsima uusi väljakutseid. Uued väljakutsed on vähemalt minul sageli seotud ka eneseületamisega. Ja lõpuks kui see uus väljakutse on käes, siis hakkad ootama selle lõppemist, et saaks mõne aja jälle rahulikult lebotada. Miks siis mitte kohe alguses lebotama hakata :)
Või on see ühiskonna surve, mis käsib meil pidevalt ennast proovile panna, et hiljem saaks endale (ja miks ka mitte teistele) öelda: 'ära tegin'. Ilmselgelt on inimesed erineva saavutusvajaduse ja kiitusevajadusega, enesetõestamisvajadusega...
Seikluspäeval puude otsas turnides ja kõrguse kartusega võideldes oli kellelgi teooria, et igal inimesel on teatud ring, mida ta suudab. Ületades ennast mingis ühe suunas, suureneb selle tulemusel aga terve ring. Et siis kui puude otsas turnimisega hakkama saad, siis tegelikult suureneb kogu su võimete ring.

Mõte sai vist suht segane, aga kui lõpuks siin oma eneseületamisega hakkama olen saanud, patsutan endale õlale ja loodan, et peale seda saab hing tükiks ajaks rahu ja puhkust. Aga mine tea, nii palju radu ju veel käimata ja nii palju asju veel avastamata ;)