Appii, päästke mind siit ära

Kolm päeva pingsat programmeerimist röövisid minust viimasegi energia, motivatsiooni, jõu ja tahtmise. Ei innusta lõpu lähedus, ei hirmuta loetud nädalad/päevad, ei rõõmusta programmide vägevus. Programmeerijaks ma tulevikus ei hakka ja nüüd saan aru, miks Risto alati peale tööd tund või kaks täiesti akontaktne on. Koerast on üle saadud, saaks veel sellest hiiglaslikust pikast sabast ka kuidagi üle. Töö venib nagu tatt ja kõik kirja pandud laused näivad väga konarlikena (enda arust oskasin juba ju päris hästi inglise keelt).

Aga ostsime omale Pariisi bussipiletid ära, et siis lohtuseks saan sept alguses 5 päeva Pariisis veeta. Olemata olnud mesinädalad või närvirahustusreis enne kaitsmist? Või nutureis, kui tööd valmis ei jõua (mis hetkelise tuju ja tempo juures pole ka võimatu).

Väsinud.