Teeleke@work

Koju tulles sõitsin vale maja juurde ja põrkasin kokku puuga, mida mul pole.
Teine auto põrkas minu omaga kokku ilma enda kavatsusest teatamata.
Jalakäija jooksis kõnnitee poole, kuid ma sain ta kätte.
Ma arvasin, et mu aken on lahti, kuid tuvastasin, et ta on kinni, kui ma oma pea sealt läbi panin.
Püüdes tappa kärbest, sõitsin ma telefonipostile otsa.
Ma olin sõitnud 40 aastat, kui jäin rooli taga magama ja sattusin õnnetusse.
Vältimaks auto esispoileri vigasaamist sõitsin otsa jalakäijale.
Jalakäija tabas mind ja läks mu auto alla.
Lehm jalutas mu autole otsa. Pärast informeeriti mind, et see lehm oli poolea­ruline.
Nähtamatu auto tuli eikuskilt, sõitis mu autole otsa ja kadus.
Selle õnnetuse kaudne põhjus oli väike tüüp väikese auto ja suure suuga.
Ma vaatasin ühe silmaga pargitud autot, teisega lähenevaid veokeid ja kolmandaga ühe naise tagumikku.
Ma sõitsin umbes 70-80 miili tunnis, kui tagaistmel istuv tüdruksõber haaras mu munanditest ja ma kaotasin kontrolli.
Ma ei teadnud, et kiirusepiirang kehtib pärast südaööd.
Ma tean, et koer tundis auto suhtes omanditunnet, kuid ma poleks palunud tal seda juhtida, kui oleksin teadnud, et see on riskantne.
Ma ütlesin politseile, et ei saanud viga, kuid kui olin oma mütsi peast võtnud, tuvas­tasin, et mul on koljuluumurd.
Auto sõitis jalakäijale otsa, kuid too tõusis uuesti püsti, seega ma sõitsin talle uuesti otsa.

Allikas: Tsitaate kindlustusfirmale Barrick’s Insurance kirjutatud kahjuavaldustest.