Tarkustera ilumessilt

"Ilus on naine, kes on õnnelik. Kui tunned end suurepärase ja kaunina, siis näevad ka teised sind nii. Ja tegelikult on enesekindlus palju atraktiivsem kui väline ilu."

Aga mis saab siis, kui oled suurepärane ja kaunis, aga siiski mitte õnnelik? Kas siis teised näevad sind koledana? Või on neil meeles ajad, kui olid õnnelik ja see peegeldub ka päevadesse, kui oled lihtsalt suurepärane ja kaunis, aga hetkel mitte õnnelik? Või oled teatud inimeste jaoks alati suurepärane ja kaunis, isegi sakris juustega ja bidzaamas? Või kui peidad oma ebakindlust välise enesekindluse ja atraktiivsuse taha? Või nähakse sind selles läbi? Või polegi vaja olla ei suurepärane, kaunis ega atraktiivne, vaid lihtsalt sina ise (enesekindlus peaks siiski alles jääma)?

Punane mantel teeb mind ilusaks, sest ma tunnen ennast selles suurepärase, kauni, enesekindla ja atraktiivsena. Aga miks on mul vaja ühte mantlit, et seda kõike tunda?