Viimane kümnendik

Terve aasta olen unistanud mõnest vabast hetkest: olles kooli sulgemiseni koolis, arutades lõputult üle skype erinevaid projekte, ärgates hommikul pimedas ja esimese asjana pannes arvutit käima. Nüüd aga tean, et elu on tegelikult palju lihtsam olles liiga hõivatud ja kiirustada, kui olla ala-hõivatud. Jah, teoreetiliselt peaks ma ju kirjutama oma lõputööd, aga mida teha, kui üks juhendaja on puhkusel ja teine väidab, et "tegeleb" asjaga juba teist nädalat ja just nüüd oleks hädasti vaja juhendamist. Rusuvaks muutuvad päevad, kui ärkad hommikul ega pea mitte kuhugi minema ei täna, homme, ülehomme... Tegeleda ainult ühe ja sama asjaga 24/7 kaotab tegelikult igasuguse võime ja soovi asjaga tegeleda. Ja enam pole ka tahtmist nende asjadega tegeleda, millele enne mõtlesin lootes vabasid hetki. Inimene ei ole ikka ka loodud täiesti üksi olema. Täna käisin koolis ja nägin mõnda saatusekaaslast, hakkas isegi kergem. Suhtlemine aitab. Ja ehk juhendaja ka ikka saadab mulle mingi hetk kommentaarid. Ja homme hakkan õppima :)