Mu tass on tühi

Tartu maantel jäi meil täna sekund puudu lauskokkupõrkest. Süda jättis ainult paar lööki vahele ja Risto reaktsiooniaeg oli õnneks lühem kui sekund. Mingi parsa ford keeras lihtsalt vastassuunast meile ette, ilma tuledeta, hämaras. Mida see juht küll mõtles, et nii möödasõitu alustas, jääb selgusetuks. Meie oleks suure tõenäosusega palju haiget saanud, aga temast ja ta fordist ei oleks küll palju järele jäänud. Uue auto ost õigustas ennast, tunnen end seal turvaliselt. On vähe kohti, kus ma end turvaliselt tunnen, sest turvalisust pole iseendas.

Mu tass ei ole mitte pool-tühi, vaid täiesti tühi. Millal see lõpuks lõppeb ja parem hakkab? Kõik, mis ma tahan on olemas, samas pole mul mitte midagi, päeva lõpuks on kõik subjektiivne.