Kinomaania

Kinos on hetkel nii palju häid filme ja tahaks ju neid kõiki näha. Kõiki ei jõua, aga 2 filmi võin nimekirjast maha tõmmata. 'Väikesed lapsed' oli film, mille vaatamise ajal ma vähemalt pool seanssi mõtlesin, et miks ma küll nii depressiivset filmi olin vaatama tulnud, seda eriti ajal, kus muid filme oleks vaadata kuhjaga. Miski mind aga liigutas, liigutas palju. Olen sellele tagasi mõelnud palju, mitte konkreetselt mõnele kohale, vaid sellele tundele, mis see film minus tekitas. Ja kui üks film suudab nii palju emotsioone tekitada, et sellest nädal aega vahelduva eduga mõelda, ju siis oli hea film. Hoolimata sellest, et vaatamise ajal tundsin ma pigem negatiivseid kui positiivsed emotsioone. 'Õnne otsinguil' oli selline nagu olema pidi, ei midagi üllatavat. Aga ei pidanudki üllatama, pidi hea ja sooja tunde jätma ja seda ta tegi.