Nostalgia

Täna käis mingi tädi üürilepinguid pikendamas ja kuidagi kurvaks ja nostalgiliseks muutis see mind, et minu lepingut polegi vaja pikendada. Kogu aeg on tundunud lõputu see Belgia aasta, aga nüüd üllatusega avastasin, et ainult poolteist kuud veel ja siis juba Hollandisse. Poolteist kuud läheb ju nii kiiresti. Nii palju kohti on veel läbi käimata ja nii palju asju tegemata. Esimest korda tabasin ennast mõttelt, et paljusid kaasvõitlejaid ei näe ilmselt kunagi enam hiljem. Kuidas on see võimalik, et aasta otsa istume kõik arvutiklassis 24/7 ja teeme kõrvuti oma projekte ja siis järsku ei näe enam kunagi. Aga samas on Eestis ka vahva, loodetavasti ootavad mind seal kõik sõbrad, uus ja hea töökoht ning palju huvitavaid võimalusi.